Paljud inimesed, kes ostavad mineraali{0}}isolatsiooniga kaableid, kipuvad kohe eeldama üht: nimi "mineraal-isolatsioon" tähendab, et kaabel ei saa põleda, seega saab selle paigaldada välitingimustesse ilma lisakaitseta. See oletus on vale. Tõelise tehnilise projekteerimise korral ei saa kaablit liigitada mittesüttivaks ainuüksi selle nime või turundusalaste väidete alusel. Selle põlemisaste kinnitatakse alles pärast kindlaksmääratud tulekindluskatsete läbimist. Olemasolevate standardite kohaselt kvalifitseeruvad mittesüttivaks -ainult A-klassi jõudlusega kaablid. Seda, kas kaablit saab paigaldada otsesele kokkupuutele, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi.
Miks siis ei tähenda "mineraal-isoleeritud" automaatselt "mittepõlev"? Klassikalised mineraal-isolatsiooniga kaablid koosnevad vaskjuhtidest, magneesiumoksiidi isolatsioonist ja vasest ümbrisest. Juhi ja ümbrise vahel pole plastikut; isolatsioon põhineb täielikult anorgaanilistel materjalidel, mis muudab kaabli ehituslikult mittesüttivaks-. Kuid tänapäeval müügilolevaid mineraalisolatsiooniga{6}}kaableid on mitut tüüpi. Mõned neist on varustatud välise plastümbrisega, mõnel on plastkiled, samas kui teised asendavad vilgukivist lintide orgaanilised sideained alternatiivsete materjalidega. Kuigi neil toodetel on sarnane nimi, on nende materjali koostis oluliselt erinev.
See toob esile sageli tähelepanuta jäetud punkti: kaablis sisalduvad orgaanilised koostisosad võivad kahjustada selle tulepüsivust. Vastavalt GB 31247 elektri- ja optiliste kaablite põlemisnäitajate klassifikatsioonile nõuab A-klassi tuleohutusklass, et kõik kaablit moodustavad materjalid eraldaksid kogusoojuse, mis ei ületa 2,0 MJ/kg. Teisisõnu, hinnang "mittesüttiv" tuleneb-valmis kaablikomplekti täielikust testimisest. Seda ei saa eeldada ainult seetõttu, et üks komponent on anorgaaniline. Mineraalisolatsioon viitab kaabli materjali- ja konstruktsioonikategooriale. Seevastu mittesüttiv kaabel on tuletestimise kaudu teenitud tähis. Neid kahte kirjeldust ei saa käsitleda identsetena.
